võtab ikka ära küll, kui kusagil ei käi, midagi ei tee, millestki ei hooli. vist on kõik keemias, mingisuguses, igasuguses. kehasiseses ja kehavälises.

mu keel on pidevalt ära kõrvetatud, tunnen kogu aeg nälga ja ei oska seda kustutada muu kui toiduga, tulikuumalt ahmin seda, et oma sisemust vaigistada.

kuidagi nii.

täna lahistasin nutta, kui mingi film tv3-s lõppes (televiisorita oleksin päris kadunud, olin mõnda aega ilma, praegu ei sobi), kus oli ronni (te ei ole ronniga kohtunud, kahjuks) moodi huntkoer ja kus peategelasel oli midagi teha. no mul olekski vaja koera ja et midagi oleks teha. aga see mingi tsivilisatsioon on nii palju rikkunud elu, et tänapäeval pole midagi tegemine nii enesestmõistetav enam kui nii sajandi eest (praegu vaadatakse, et mingi hull või veidrik vms).

kuna ma jätkuvalt olen koonerrežiimil (või ma vähemalt arvan, et olen, tegelik tõsikoonerdamine kestis u nädala, aga teate, kui kõht on tühi, siis ikka ostad süüa, ja mitte ainult kruupe) on mul pea täis mõtteid pealkirjaga raha. tegelt mul pole palju vaja, st ma rikas ei taha olla, ja ma priiskama ei hakkaks kui oleksin, niisiis: kergelt nõutust tekitab see röökiv raha, mida sa näed ülbe beeži kraisleri näol, mis üüratu iluvõre välkudes sust möödub, kui sa halvast ilmast hoolimata jala koju lähed teise linna otsa, et marsapileti raha kokku hoida. mida ma teen valesti?, ahastab muserdatud hing. tööga vist niikuinii rikkaks ei saa.

ema.
kui oleksin hõbedast
väljast ja seest.

poja, sul hakkaks külm.

ema.
kui oleksin hoopis
üleni veest.

poja, sul hakkaks külm.

ema.
sa tiki mind padjale
mustri eest.

mhmh. hea küll.

soul soul soul searching searching searching

sina neid päevi ei tunne,
aeg voolab jalge eest läbi.
ühtäkki leiad, et une
ja vaikuse vahel on häbi.

maailmad hoiavad kokku,
sina oled üks nendest,
hommik küll kuulutab hukku,
kuid elu on parem endest.

natuke aega on üle,
natuke hoolimist puudu.
seesama vaikus su üle,
lõpetamata jäi truudus.

äkki tuli meelde see luuletus.

kui varem oli nii, et ei olnud nagu midagi kirjutada, siis nüüd tundub, et liiga palju on, ja mina küll valida ei oska.

aga nüüd suureringiküsimus: mida ma laulan lauluks, kui ma tü naiskoori pürgin sügisel? mul midagi muud ei tule ette praegu, kui j.mitchell/ j.mitchell – fiddle and the drum, või siis midagi urmasalenderilt, mesipuu poole jms ma laulan aint spontaanselt pirogovil, ntx mhg omadega. mida üldiselt lauldakse sellistel puhkudel? ma pean ju üsna hästi viisi, aga hingan halvasti, kas hingamise õppimise eesmärgil koori minemine on mõttekas? no igatahes on see millegi tegemine mittemillegitegemise vastu. ja siis veel et mul pea valutab. illgelt, selline pimedust-vaikust-rahu-variant, aga malen nii harjunuid vist sellega, et näe kirjutan siin läpaka ekraani valgel seda teksti. aga valus on ikka.

harjumus kirjutada on kadunud. võiks kirjutada peavalust, murest, juustest; asjadest, mida ma tähele olen pannud, murest, kurbusest, murest. nagu ma vanasti ikka kirjutasin. asjadest, mis juhtuvad, asjadest, mis ei juhtu. kirjutamine on armastamine, kirjutamine on asjadest nendest rääkides hoolimine. eks see ütleb ühtteist. ilgelt ükskõik on kll. tahaks sissetöötatud asju, tahaks kandvat vaikust. tahaks midagi vana ja väärtuslikku, tahaks aastaid kestnud suhet. tahaks olla kuuekümneviiene pikre ärve ääres, kaks lehma, kakskümmend lammast, kanad-sead niikuinii. ja just kuuekümneviiene. just kuuekümneviiene.

alles sai jaanipäev mööda oma missateedkussaoledega, nüüd piinatakse puhkusega. no mis see teie asi on. kas mina küsin teie käest? ma muidugi küsin üldse v vähe, aga enamasti just sellepärast, et ma teen teisele seda, mida ma tahan, et mulle tehtaks. mida annab inimesele, kellega sa ühiseid plaane ei tee, teadmine, kas sa lähed välismaale või istud kodus ja vahid lakke (vms)? põhjuse heaks kiita või pahaks panna? äkki minu jaoks neljaseinapuhkus ongi just kõige parem puhkus, vbla olen ma aasta otsa oodanud võimalust, et ei peaks päevade kaupa nina teki alt välja pistma? no pingutan üle ja ehk on asi ka selles, et mul tõepoolest oli paar plaani, mis minust mitteolenevatel põhjustel käiku ei lähe, aga mõte jääb samaks. eriti tobe asja juures on see, et ma ei tahagi selle üle kurta.
kurat. ma esimese hooga kirjutasin kurat kurta asemel.

ma vaatan 1 mu kaktus näeb lausa ebasünnis välja. nagu ee.. pikaksveninud kaktus, mis on viimasel ajal eriti hästi kasta ja väetist saanud.

ja kategooriavalikul jään seekord hätta. mul pole ühtegi negatiivse alatooniga kategooriat. pratchetil pole ühtegi sellist raamatut ju.

ära hoia mu poole. võino hoia ka tegelt.

ma muidu ei ole õiendaja inimene ma loodan (te peate nüüd ütlema, et ma ei ole), aga vot paergast õiendaks küll.

tuled koju ja teed akna (rohkem) lahti, suviju, ja siis on tümps. ma täna karjusin nii kõvasti nende peale, et nad isegi kuulsid. 1 tüdruk karjus veel samal ajal ja korraks tõmmati vaiksemaks. ma tean, et on see pärast ühtteist asi, aga ma arvan siinkohal peaks tegema vahet kasutul ja kasulikul müral. muruniiduk-kasulik, halb tümps (kui ma siia kolisin, siis mingitel hetkedel kostis ülaltkorruselt heamaitselist trummibassi ja ma ei mäleta, etma oleks tahtnud selle peale endast väljuda)-kasutu. ma tahaks nad mõrvata. nagu tõsiselt. selles mõttes, et ma olen tihtipeale mõne laokil asja puhul mõelnud see sisse vehkida. või kellelegi, kes mulle närvidele käib, äiata. jms. aga mõte, et jama, mis sellega kaasneb, on liiga tülikas, hoiab mind praegu tagasi.

mäletasin nagu, et on veel mõni õiendamisasi, aga ei tulegi meelde. headus on unustamine.

septembri keskel lähen stockholmi kopsuarstide kongressile eesti boksi haldama. rasvaimu ja juuksepikendused. ei naera.

jaanipäevaga läks nii, et kui ei planeeri, ongi kõige toredam. aed keset linna tuleb sellisel puhul muidugi kasuks, kuigi seekord täitis see enamjaolt headtegevat eesmärki. ma loodan, et ma kannan nii hästi nagu ma praegu kannan veel kaua. sest eks oli piinlik ka. aga pärast siis jaanipäeva varahommikul musta rebase (või hiiglasliku kassi) nägemine korvas mõnegi kuioleksi (ja see oli täiesti harras ja lahe, mitte et no naabertalu koera nägid vms. see oli ilusti päris. ma saan aru küll sellistest asjadest.). noja vihmamärja ristiku lõhn, metsmaasikaid täis mets, grill kohas, kus üldiselt ei grillita, pea valutama pannud püha hiis, matk kollaste märkide järgi kassinurme mägedes (hull maastik on seal btw). hull mure koera ja kassi ja pikalt valveta jäänud venna kodu pärast, aga tuimus pole ka kellegi asi ma ütleks. olgu või halvasti. tavaliselt ei ole. sest. sest!

ja minu eksam ka

mitte et ma poleks vahepeal ära unustanud, et mul siin see blog on.

aga jah, ma ei saa muidu, kui pean igal aastal lõpueksami ajal mõtlema, et ma peaksin ka seda tegema. esimesel aastal, kui meie korraldasime, olid lõpetajad veel minuealised. samas täna oli 1 49-aastane eksamit tegemas, niiet. kuigi nüüd iga päev seda tööd kõrvalt nähes ja muidugi ennast rohkem tundes ei tahaks ma enam arst olla. aga kunagi üle kõige tahtsin. nii et ikkagi on see minu eksam ka.

seekord on kuidagi rohkem jama olnud kui muidu. enne eksamit läks 2 asja halvasti (ja ega kõike ei teagi veel, mis võib välja tulla) ja esimest korda minu ajal (5 aastat) jäi üks tüdruk spikerdamisega vahele. ma ei tea, ma ise vist ei olekski tal läinud seda spikrit käest ära võtma, kuigi kahtlus oli juba varem ja mitte väike, mul oli tast kohutavalt kahju, kui ta töö meile lauale tõi ja küsis, et mis nüüd saab. aga ega midagi teha ei ole enam. akadeemiline petturlus nazõvaajutsa, aga eelkõige arvan ma, et see on inetu kaaseksamitegijate suhtes. iga spikerdamisega vahelejäämine on nõme, olgu see siis põhi- või ülikoolis, 6. klass mulle jäi ikka räigelt vahele kunagi ja ma olen 1kord ka ühe 4. kursuse tudengi sisehaiguste eksamilt eemaldanud, kui ta jäi nagu nii tobedalt vahele, et piinlik kohe – läks wc-sse ja jättis spikri eksamitöö vahele (töö peab ära andma selleks ajaks, kui välja lähed onju); samas ma ise olen v kaunilt spikerdanud (vene keel keskkoolis: sõnadekontrolli sõnad vildikaga laua peale, õpetaja kui ka aimas ei öelnud iial midagi; karl muru eesti luule eksam, kui ma masingust mütsigi ei mäletanud ja viie peale maha viksisin).

eniveis, loodan, et neil kõigil läheb hästi (et nad läbi saaksid, tühja sest hindest, residentuurieksam on jälle uus eksam, kuigi seal läheb lõpueksami hinne arvesse vist ka, kui ma nüüd õigesti mäletan). ja järgmisel aastal ma teen eelmisel päeval enne eksamit nimede läbilugemise, et ma ei eksiks kõigi nende hindu nimede ettelugemisega, mida massiliselt esineb. tõesti noh.

sunshine, everybody loves the

kuradikülmolitäna, edaspidi jään tuppa, kui just ei pea õue minema (ja ma enne kolmapäeva hommikut ei peagi), toas kui külm on on midagi selga võtta kapist. wc-s on ka nii külm, et teed kiiresti seal asju või kuidagi. sõnaga ilgelt külm on.

tudengipäevad on tartus suht devalveerunud ma täna vaatasin. vbla kl 2 päeval magatakse veel eelmist päeva välja ja magataksegi ja muidugi kui nii külm on sa ei hooligi sellest, et lõbustaks linnarahvast, sest külm on ikka kuradi kõva argument. aga lahjaks jäi ikkagi kuidagi.

ja ma nüüd paari päeva pärast ilmselt hakkan siia kirja panema teateid kurguvalust ja alga..ee.. ägenenud nohust, praegu on lihtsalt hea meel sellest, et tuba 431 kokku sai.

tänane õhtu oluneb erinevalt eelmistest, ütles just uudistes. ja ühtlasi ma tänan kõiki teid, kes te seda lollust loete. jadööd.

sellest asjast

jumal, kui halb hääldus on urmaspaetil.

ma olen siin juba tükk aega püüdnud sõnastada seda, mida ma sellest kõigest arvan. ega ei saagi. no igatahes saime demokraatiat näha.

ma absoluutselt olen eesti poolt, tõepoolest kõiges, surmani. aga, president rääkis küll õigesti, aga ta ei rääkinud kõigest. ta rääkis ainult sellest, mis on ilmselge, ütles, mida oli vaja öelda. see on selge, et asi pole ainult pronkssõduris. aga kui see pole ainult selles, siis miks siis nii siis läks siis? kuulge, neljapäev on, lähme lõhume aknaid ja varastame asju. võibolla oleksid venelaste asemel võinud olla ka eestlased, võibolla olidki, sest ega kõigil meil ka v hästi ei lähe, ma ka üsna rabelen siin, et kuidagi ots otsaga kokku tulla ja läheks lõhuks küll ausaltöelda (just a lack of temperament). valveempaatikuna on mul niikuinii kogu maailma valu kanda.

kokkuvõtteks ma ütleksin, et see, mis toimus, oli terve demokraatia väljendus ja see, et väljendajad on valdavalt venekeelsed, on puhas juhus. vist.

—
oh ma praegu loen, et see jutt on mul ju üks paras jama. aga las ta olla